Eesti Noorsooteatris esitletakse 5. novembril legendaarse nukunäitleja, lavastaja ja lastekirjaniku Helle Laasi 80. sünnipäeval elulooainelist raamatut ja avatakse näitus Nukuteatrimuuseumis.
Helle Laas mängib 80. sünnipäeval enda kirjutatud ja lavastatud nukulavastust „Tsuhh, tsuhh, tsuhh...”. Seejärel esitletakse elulooainelist raamatut, mille on Hellega vestluste põhjal omanäoliselt teoseks vorminud Kaja Kann.
Eesti Noorsooteater pakkus Helle Laasile elulooraamatu mõtte välja ning Helle soovil sai kirjutajaks Kaja Kann ning formaadiks tavapärasest erinev lähenemine näitleja eluloole. Kannu sõnul on raamatul kaks autorit – Helle Laas, kes kõike seda elas, ja Kaja Kann, kes selle kirja pani. Tegemist ei ole elulooraamatuga, pigem mälestuste ja kujutluste pilvega, kus põimuvad fiktsioon ja dokumentaalsus, elu ja teater.
„Raamat põhineb Helle mälul ja mäletamisel,” ütles Kann. „Helle Laas on eluaeg olnud vaba radikaal!”
5. novembril kell 12 Hendriku kohvikus toimuval raamatuesitlusel intervjueerib Laasi ja Kannu Eesti Noorsooteatri näitleja ja lavastaja, raamatu sünnile kaasa aidanud Taavi Tõnisson.
Pärast õnnitlusi ja sõnavõtte avatakse Nukuteatrimuuseumis näitus Helle Laasi väikelastele suunatud sirmiteatrilavastustest; näituse juhatavad sisse muuseumi juhataja Iti Niinemets ja näituse kuraator Gerli Mägi.
„Helle Laasi taoline näitleja on iga teatri jaoks suur õnn,” ütles Eesti Noorsooteatri juht Joonas Tartu. „Meil on selline näitleja – Helle Laas – kelle suurus paistab pärast iga etendust vaimustunud lapsesilmadest. Helle on ka sillaks, mis ühendab nukuteatrikunsti ajalugu ja tänast päeva.”
5. novembril kell 11 toimuv etendus on piletite ja kutsetega. Raamatuesitlusele on oodatud kõik huvilised ja õnnitlejad. Teater palub külastajatel esitada tõend vaktsineerimise või Covid-19 läbipõdemise kohta, ilma tõendita majja ei pääse.
Tekst SA Kultuurileht välja antud raamatu sisekaanelt:
Helle Laas: „Teate, minul võib olla täna viimane päev siin elus. Homme viimane etendus. Mul ei ole enam nii palju aega kui teil, noortel. Mul ei ole enam midagi ees. Kõik on seljataga. Möödas. Mul on hirm.”
Taavi Tõnisson: „Kui minu vanaisa ja vanaema said 80-aastaseks, siis ma tabasin selle hetke ära, kui neil hirm hakkas. Hirm, et elu saab kohe otsa. Ühel hetkel kadus hirm ära. Siis oli neile iga päev nagu kingitus. Kerge absurditunne. Vabaduse tunne. Helle, sa oled veel liiga noor, et sellest aru saada. Ela veel natuke, siis mõistad.”
