Ninasarvik

Naer minevikust, küsimus tulevikust

Ühel kaugel maal, üldse mitte siin, hästi ammu, üldse mitte praegu, juhtus üks üksikjuhtum. Seda täiesti ootamatut ning täiesti arusaamatut linnarahva kokkusaamist ühe paksunahalisega ilmestas ohe. Kuidas ometi sai ta sinna, kus ta olema ei peaks, ning kas peaks muretsema või üldse kindlaks tegema, et kas ta üldse oli või polnud. Ennegi on nähtud asju, mida tegelikult olemas ei ole. Kas ta tuli loomaaiast? Ei. Kõik loomad olid ammu katku ajal ära surnud. Pole enam selliseid loomi ja sellist loomulikkust. Kust ta tuli, kas ta oli, ning mida see kõik tähendab?

Autorist 

Eugène Ionesco on üks absurditeatri väljapaistvamaid autoreid. 1950ndatel tekkinud näitekirjandussuuna aluseks on elu sihituse ja seletamatuse teravdatud taju. Absurditeater räägib inimese seisundist tähenduse minetanud maailmas.

Ionesco ise tundis sügavat ebamugavust mõiste „absurd” suhtes: „Leian, et nimetus „absurditeater”, mis on meile külge kleebitud, on täiesti mõttetu, sest kogu teater on absurdne.”

Oma teostes käsitleb Ionesco nn väikese inimese traagikat ja vaimset kängumist mõttetus ja vaenulikus maailmas, indiviidi suhet devalveeriva massiga, ideaalide kättesaamatust, inimese üksindust igaviku ees.

„Ninasarviku” kirjutas Ionesco algselt novellina, mis avaldati 1957. aastal kogumikus „Koloneli tütar”. Näidendi algimpulssidest on Ionesco kirjutanud nii: „Peame tagasi minema aega, kui olin noor mees Rumeenias. Olin hämmastusega tunnistajaks kõigi mind ümbritsevate inimeste täielikule fašismipöördumisele. Muidugi ei juhtunud see üleöö, vaid oli järkjärguline protsess. Vähehaaval leidsid kõik – töölised, intellektuaalid, niinimetatud liberaalid –, piisavalt põhjuseid võimuerakonnaga liitumiseks. Võisin kokku joosta vana sõbraga ja ühtäkki, mu enda silme all, hakkas ta muutuma. Tundus, justkui muutuksid tema kindad käppadeks ja tema jalanõud kapjadeks. Temaga ei saanud arukalt rääkida, kuna ta ei olnud enam ratsionaalne inimolend. Tundsin sageli, et olen viimane inimene maailmas, üksi keset mingit muud liiki olendeid.”

„Ninasarvikut” on mängitud väga paljudes maailma paikades, näiteks mängis 2007. aastal Royal Court Theatre’i „Ninasarvikus” peategelast Bérenger’d Benedict Cumberbatch. Eestis on „Ninasarvikut” varem lavastatud neljal korral, esmalavastus jõudis lavale Eesti Riiklikus Nukuteatris 1989. aastal, lavastajaks Jüri Lumiste. 2021. aastal esietenduva versiooni lavastaja Sander Pukk on varem Eesti Noorsooteatris lavale toonud publikumenukad noortele ja täiskavanutele suunatud lavastused „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” ning „Apelsinitüdruk”.

ISIC ja ITIC kaardiga sooduspiletid!

Mängivad

Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Karl Sakrits, Kaisa Selde, Doris Tislar, Tiina Tõnis, Risto Vaidla

Meediakajastus

• ARVUSTUS ⟩ Viimane vintis lillelaps jääb inimeseks. Pille-Riin Purje, Postimees, 29.9.21
• Noorsooteatris näeb ootamatult ilmuvaid ninasarvikuid. AK Kultuuriuudis 24.9.21
• Intervjuu lavastaja Sander Pukiga. Klassikaraadio Delta, 28.9.21
• ARVUSTUS: Ära muutu ninasarvikuks. Andrei Liimets, EPL 12.10.21
• ARVUSTUS: „Ninasarviku“ peategelane – ekreiitlik vastupanu­võitleja, kes mõtleb „oma peaga“? A.Hvostov, EE, 20.10.21
• ARVUSTUS: Kuidas seletada valimisi surnud kassile? Auri Jürna, Sirp, 22.10.21
• Intervjuu lavastajaga: Lugu, millel pole eestiga vahimatki seost. Keskus, september 2021
• ARVUSTUS: Danzumees Ninasarvikust.