Prantsuse lavastaja Magali Rousseau’ lavastus „Vaadates õhu liikumist” on lihtne ja südamlik lugu unistustest, mälestustest ja lendamisest.
Enne saali sisenemist hoiatab heli- ja valgustehnik, et sisenetakse pimedusse ning tuleb vaadata oma jalgealust ja hoida pea pilvedes. Saali sisse astudes haaratakse vaatajad kohe maagilise loo sisse. Sõltumatu Tantsu Lava ruum on peaaegu pime, õrna valgusega. Lähemal vaatlemisel selgub, et kogu saal on täis igasuguseid huvitavaid väikeseid masinaid. Lugu hakkab jutustama lavastuse autor Magali Rousseau ise. Naist vaadates võiks oletada, et ta on piloot. Ta kannab ümmargusi lenduriprille ning tema kehahoiak ja olek on range, täpne ja pühendunud.
Arvatavasti on igal väikesel lapsel kunagi olnud soov osata lennata. Kes on seda proovinud taburetilt, kes kapi otsast. Selle loo peategelane hakkab jutustama, kuidas ta on alati tahtnud lennata. Küllap seetõttu paluti ka alguses pea pilvedes hoida. Peategelane räägib, et ta ema ei ole kunagi osanud ujuda, küllap seepärast õpetaski ta teda lendama. Viide ujumisele jääb korduvaks elemendiks tema kõnes. Kogu tema järgnev jutt on ülistus lendamisele. Naise kõne on poeetiline ja lapselik, samas hüplev. Ta jutustab väikseid lugusid, peamiselt oma lapsepõlvest. Ta räägib nii oma lapsepõlvekodust, vanavanematest, ema pesupäevast kui ka paljust muust. Siiski jõuavad kõik väikesed lookesed välja ühe eesmärgini – soovi ja oskuseni lennata.
Iga tekstikatkendi rääkimise ajal paneb piloodineiu tööle ka mingisuguse masina. Need väikesed lavamehhanismid näevad välja keerulised ning igaüks neist on isemoodi välimusega. Iga masin loob omanäolise liikumise. Õigupoolest on ju kogu lugu liikumisest. Liikumiseks on palju erinevaid võimalusi, kuid nagu näitab ka peategelane, on lendamine neist kõige võimsam. Väikesed masinad lendavad, hüplevad ja keerlevad, luues palju silmailu. Visuaalselt kõige meeldejäävama pildi loob väike tiibadega masin, mis lendab ringikujulise trajektoori järgi. Ta alustab rahulikult ja vaikselt, kuid tema lennuulatus muutub aina suuremaks.
Ühe väikese tüdruku suuri unistusi kuulates tekib suurepärane atmosfääritunnetus. Publikut on vähe ja saal on väike, mis loob intiimse atmosfääri. Tundub, et lendurineiu räägiks oma lugu justkui igaühele isiklikult. Rousseau’ näitlejatöö on oskuslik ning säilib vahetu kontakt kõikidega vaatajatega. Kuigi ta on natuke range olemisega, on temas mingisugune mänglev kergus. Selle kergusega suudab ta vaatajad kaasa viia maagilisse ja ootamatusse maailma.
Mängulise ja fantaasiarikka keskkonna tekitamisele aitab kaasa Julien Jourberti saksofonimäng ja elektrooniline helikujundus. Just muusikaline element on atmosfääri loomisel väga oluline. Loo ülesehitus on lihtne; kerge ja kaunis muusika viib kuhugi unistuste- ja muinasjutumaailma. Siinpuhul võiks ka mõtiskleda, milliste olenditega on masinate näol õigupoolest tegu. Kuigi lugu sisse juhatades paluti kindlasti mitte linde toita, võib tõdeda, et lavastus käivitab fantaasiamootori ning masinaid vaadates võib igaüks välja mõelda midagi uut ja huvitavat. Õhus tunduvad lendavat nii kiilid, kärbsed kui ka linnud, maa peal liigub aga kohmakas hiidämblik.
Rousseau’ „Vaadates õhu liikumist” oma keeruliste masinate, lavamehhanismide ja huvitava butafooriaga on suurepärane objektiteater. Õrn muusika, keeruliste masinate kujutatavad loomad ja linnud ning rõõmus piloodineiu viivad vaataja maagilisse maailma, kus tundub kõik olevat võimalik. Isegi midagi nii võimatut nagu lendamine.
Alice Lokk kirjutas arvustuse festivali NuQ Treff jaoks.
Autor, masinate valmistaja, esitaja: Magali Rousseau
Klarnet, heli ja valgus: Julien Joubert
Lavastus: Camille Trouvé
Liikumine: Marzia Gambardella
Kunstnik: Yvan Corbienau
