NUKU teatri erilehes (15.01.2018) ilmunud arvamuslugu lavastaja Leino Reilt.
--
Nii on kujunenud, et noorele vaatajale suunatud lavastuste puhul tuleb kõigepealt paika panna ealised orientiirid. Seevastu täiskasvanute teatri tutvustustes on esmajärjekorras kirjas žanr ja mitte kunagi vaataja vanus. Kõlaks ju kentsakalt – lavastus 42–44aastasele vaatajale!
Kas lastelavastuste ealised suunised toimivad ka tegelikkuses? Suures plaanis jah. Reeglina ei lähe 14-aastased vaatama väikelastelavastusi ja vastupidi. Samas, etendusel, millel seatud vanusepiiriks 5–10, võib üsna tihti näha nii nelja-, kolme-, kui kaheaastaseid. Isegi imikuid. Miks? Mõned vanemad leiavad, et laps on piisavalt tubli, arenenud ja hästi kasvatatud, et minna vaatama suuremate etendusi. Ja vanematel on sageli õigus! Nemad tunnevad oma last kõige paremini, oskavad tema arengufaasi hinnata adekvaatsemalt kui numbritega seatud piirid võimaldavad. Ometi võib ka selguda, et laps, kes suudab kodustes tingimustes olla juba väga iseseisev, võib võõras keskkonnas sattuda segadusse ja kaotada pinna jalge alt. Seega, tal on harjumiseks vaja aega ja sobivaid tingimusi. Seepärast püüabki teater suunata üheealised koos teatrit avastama.
Teatud vanuses on aga lapse areng pööraselt kiire. Kui panna kõrvuti kahe- ja nelja-aastane, siis nende areng võib olla väga erinevas staadiumis. Ja jällegi ei ole selget reeglit – kui üks kaheaastane suudab jälgida etendust huviga algusest lõpuni, siis mõni neljane seda ei suuda. Ja see võib olla täiesti proosalistel põhjustel – laps magas halvasti, on väsinud, võib olla näljane ja see kõik mõjutab tema reageeringuid. Lapse emotsionaalne seisund teatrisse saabudes sõltub muidugi paljus vanema või õpetaja panusest ja siinkohal saame rääkida täiskasvanu (teatri)küpsusest.
Milline on lapsevanema või õpetaja roll teatris? Kas olla saatja, tugiisik, kes maksab pileti eest? Sellise n-ö tugiisiku tunneb kiiresti ära. Tema fookus ei ole laval, vaid kontrollivalt lapsel, veelgi halvemal juhul aga nutifonis. Ja see on valus pilt, mis räägib vanema ja õpetaja (teatri)küpsusest, õigemini selle puudumisest. Sõnatu signaal, mida lapsele sel viisil edastatakse, võib lapse vaimse ruumi kujundamisel olla palju mõjusam kui mistahes etendus. Laps tajub, et täiskasvanul puudub teatri vastu huvi ja võtab selle suhtumise alateadlikult üle.
Kõige vahvam on aga näha õpetajaid ja vanemaid, kes on lastega võtnud ette teekonna avastada teatrit koos! Need inimesed ei kiirusta lapse emotsioone vaigistama, sest kui laps tahab etenduse ajal reageerida, naerda, midagi öelda, siis järelikult tekkis tal mingi mõte või tunne, mida ta tahab jagada ning see on vaimse arengu kõige selgem signaal. Ja selline kaasaelamine tekitab seletamatu sünergia lava ja saali, näitlejate ja vaatajate, laste ja vanemate vahel ning see on kvaliteet, mille nimel mõlemad osapooled peaksid pingutama. Oluline on aru saada, et nii teatritegijad kui ka lapsevanemad ja õpetajad on ühes paadis. Meievaheline dialoog on oluline, see kujundab lapse vaimset ruumi ja seeläbi huvi kogu maailma suhtes. Otsime kontakti. Küpseme koos.
